Teekond mööda Itaalia mandriosa jätkub. Eilne ilm oli kohati vihmane, seega sõitsin üsna pikalt, lausa üle 5h. Olen jõudnud nüüd ära käia Itaalia mandriosa lõunatipus ning suundun “saapa kontsa” poole.

“Majanduspeatus” matkaautode parklas. Ehk siis auto tühjendamine mustast ja hallist veest ning puhta vee lisamine.

Eile õhtul jõudsin Sitsiilia saare lähedale, ehk “saapanina otsa”. Kui vaadata Itaalia maakaarti, siis Itaalia mandriosa kuju meenutab saabast.

Sitsiilia oli kiviviske kaugusel. Pildil teisel pool vett ongi juba Sitsiilia. Täna hommikul sadas seal vihma. Mina täna vihma ei saanud, kuigi kurjad pilved olid sõites nii ees kui taga.

Üheks põhjuseks miks ma tahtsin siin ära käia oli see, et näha oma silmaga neid elektriposte mille vahele eestlane Jaan Roose eelmisel aastal 3,6km pika slack-line’i tõmbas ja üritas Itaalia mandrilt Sitsiilia saarele kõndida. Kahjuks sportlane kukkus veidi enne lõppu, seega jäi rekord ametlikult löömata. Kes soovib pikemalt lugeda, siis siin on artikkel. Selle loo juures meeldis mulle ka asjaosaliste professionaalsus. Nimelt tõmmati slack-line Messina väina kohale kasutades helikopterit nii, et kedagi ei segatud. Väga eestlaslik mumeelest. Kogu ettevalmistuse ja Jaani kolme tunnise kõndimise ajal sai veesõidukite liiklus tavapäraselt toimuda.

Nagu juba mainisin, siis käisin ära ka Itaalia mandriosa lõunatipus. Kahjuks polnud seal ühtegi maamärki mida pildistada. Tundub, et see pole nii oluline koht. Kindlasti osalt ka seepärast, et lõunatipust paistis Sitsiilia saar mis ulatub tunduvalt rohkem lõunasse.

Kuna ma seekord saartele ei lähe, siis jääb see koht nüüd selle reisi kõige kaugemaks punktiks, vähemalt laiuskraadide mõttes. Siit edasi on nüüd iga järgnev koht juba Eestile lähemal.

Aga siin rannas nägin väga lähedalt kuidas kohalikud oma paate ja laevukesi randa tõmbavad. Nimelt kasutatakse väikeseid sisepõlemismootoreid millele on väike kuut peale ehitatud ilmastiku kaitseks.

Kuna sõidan võimalikult ranniku äärt mööda, siis ka tänasele “öömajale” jäin “saapa talla all” mere äärde.

Kui ma Lõuna-Itaaliast kokkuvõtte teen, siis kindlasti rõhutan seda kui tühi siin kohati on. Võibolla ka sellest, et suvehooaeg on möödas. Igatahes sain ka näiteks akordioni rahulikult kätte võtta ilma kedagi segamata. Esimene lugu oli “Meri on, meri jääb, meri olema peab..”.

Rand on mõnus, liivane. Rannikut sõites oli mõnes kohas kivine rand. Seega kui Lõuna-Itaaliasse rannapuhkusele tulla, siis kindlasti enne uurida milline rand hotelli läheduses on.

Hääd!