Selles mõttes puhas, et nüüd olen mitu päeva ainult Sloveenias olnud, mitte vahepeal Itaaliasse või Horvaatiasse põiganud.

Aga puhas on Sloveenia ka mitmes teises mõttes, ka otseselt: siin pole märganud üle kuhjatud prügikaste või lihtsalt maas vedelevat prügi. Eks suitsukonisid on ikka, aga väga palju vähem kui Sloveenia naaberriikides.

Nüüd siis täpsemalt. Soovisin külastada Škocjani koopaid. Need olevat tehisaru sõnul isegi võimsamad koopad kui Postojna koopad, kuigi vähemtuntud ja olevat ka vähem külastatud. Aga – kohale jõudes selgus, et terveks päevaks olid juba kõik piletid välja müüdud. Postojnaga olevat sama lugu, et piletid tuleb ikkagi vähemalt paar päeva ette osta. Mis seal ikka – midagi peab ju jääma ka külastamata, et oleks põhjust jälle tagasi tulla. Edaspidises jutus tuleb konkreetsemalt, aga mulle üldiselt see riik väga meeldib. Siin on puhas, rahulik, hea kliima, toredad inimesed, mõistlikud hinnad (enamasti). Jälle üks nendest riikidest kuhu tasub uuesti tulla. Veel avastamist oleks rohkemgi kui ainult Postojna või Škocjani koopad.

Aga Škocjani koobaste läheduses oli võimalik ikkagi veidi matkata. Ma küll pikalt ei matkanud, aga käisin vaatasin vähemalt ühe kose ja koopasuu ära. Pildilt ei saa hästi aru, aga see oli päris võimas – ülevalt kiriku juurest alla veeni oli kindlasti vähemalt 100m. All on kasvamas suured puud, aga need küündivad vast 1/4ni mäe tippu. Platvormil seista oli isegi veidi kõhe. Ka silmad ei saanud hästi aru kui kaugel või mis värk puude ja kividega on. Justkui üksteise kõrval, aga üks teisest 10-30m kõrgemal. Veidi veider kogemus. Aga põnev!

Samal päeval käisin veel Predjama lossis mis on ehitatud mäe/koopa sisse.

Üsna põnev ja huvitav. Aga pilet oli 21€ – müstiliselt suur hind. Meeldivaks tegi küll virtuaalne kiid (audio guide) mida sai oma telefonist kuulata (oma kõrvaklapid kaasa!), aga liikusin ise omas tempos, turvamehi kindluses polnud, kindlus erilist hoolt ei nõua, mingeid põnevaid virutaalreaalsuse või isegi tavalisi elektroonilisi infotahvleid polnud, seega piletihind 21€ on suur liialdus.

Osa kindlusest ehitati küll kividest ise, aga osaliselt kasutati ära ka mäes olevaid koopaid. Näiteks ehitati köök sellisesse kohta kus oli korstna jaoks parajalt suur ava üles mäe otsa mille kaudu läks pliidi suits välja.

Vaated kindlusest olid Sloveenia kohta tavalised. Aga vanasti, kui veel mõõkadega võideldi, siis olevat vaated palju ilusamad. Nimelt hoiti mäed puudest ja põõsastest puhtad, kasvas vaid ilus muru mida hooldasid loomad. See oli vajalik selleks, et kui vaenlased lähenesid, et siis neid näha oleks – metsas oleksid nad saanud lihtsasti lähedale hiilida.

Kindluses sai peaaegu igas ruumis käia. Üldiselt olevat siin olnud pigem halb elada, kuna kindlust valitsesid jahedad temperatuurid ja suur niiskus. Aga turvalisus kaalus sellise ebamugavuse üle.

Öö veetsin enda arvates täiesti suvalises maakohas täiesti suvalises parklas, aga minu üllatuseks oli hommikuks 8 erinevas suuruses matkaautot, enamus sakslased. Pilt tehtud õhtul, kui väiksemad (peale minu) polnud veel jõudnud.

Sloveenia on pindalalt veidi väiksem riik kui Eesti, aga elanikke on ligi miljon rohkem, umbes 2,2 miljonit.

Järgmisel päeval külastasin tehnika- ja tööstusajaloo muuseumit Bistra nimelises külas. See oli – Vau! Esiteks pilet vaid 8€, parkimine tasuta. Aga kui palju seal oli vaadata! Seal oli terve mõisa kompleks koos kõrvalhoonete, aitade, kuuride ja garaažide muuseumiks tehtud. Igas ruumis oli mingi osa tehnika ajaloost. Oli autosid, traktoreid, 1 buss, jalgrattaid, mootorrattaid, samas ka näiteks trükimasinate, mootorsaagide, põllumajanduse masinate, õmblusmasinate jpt masinate areng – ühesõnaga kõigile midagi! Kui selles muuseumis käigule planeerida terve päev, siis seda polegi palju!

Muide siin külas, ~200m muuseumist on ka kohaliku omavalitsuse poolt tehtud matkaautode parkla tasuta kasutamiseks. Täiesti tasane ja öösel vaikne. Sellised kohad on minusuguse matkaja unelmad! Austrias oli taolisi kohti mitmeid. Kui oled reisimas tavalise autoga, siis on ka hotell kohe muuseumi vastas. Arvustuste järgi ilusad, stiilsed ja puhtad toad. Seega soovitan ka siia tulla kui Sloveeniat külastada!

Täna käisin Sloveenia pealinnas Ljubljanas. Inimesi olevat üle 200 000, ehk jällegi umbes poole väiksem kui Tallinn.

Mulle see linn väga meeldis. Vanalinna osa oli autodele suletud, seega oli siin ka harjumatut vaikust. Inimesi oli küll palju, aga ikkagi oli kuidagi vaikne. Jällegi veidi veider kogemus.

Jõe ääres mõlemas kaldas ning mõlemal pool paralleel tänavates olid ainult kohvikud. Vähemalt tundus nii. Ja igal pool oli ka meeletult rahvast, tühju laudu ikka leidus, aga neid oli suhteliselt vähe. Kui just restoran kinni polnud – mõni oli. Võimalik, et need avati vaid õhtuseks ajaks.

Käisin Ljubljana kindluses. Pilet maksis 21€ (kohapeal 23€), aga ütleks, et see oli seda raha väärt. Kuigi, kui eelarve on väga kitsas, siis võib ka ilma piletita minna! Ilma piletita saab käia päris mitmes kohas, ka näiteks vaateplatvormil. Kui ma oleks seda teadnud, polekski võibolla piletit ostnud.

Pilet sisaldas ka köisraudteel üles ja alla sõitmist. Üles sõitsin, alla tulin jalgsi. Täitsa soovitan sama teha, kuna üles kõndimine on mööda üsna järsku kruusast rada mis on kivine, ebaühtlane ja vihma korral olevat ka libe. Aga täiesti tehtav. Kuna see on üsna järsk, siis pole see tegelikult väga pikk. Alla tulles tuli ka kaks pere vastu kellel olid alla 10 aastased lapsed.

Nagu tehnika muuseumis oli ka siin enamus ruume avatud külastamisele. Enamus küll piletiga. Ja jällegi poleks üldse palju kui planeerida terve üks päev lossi külastamisele. Siin sai vaadata ka umbes 10 minutilist 4D filmi lossi ajaloost. Meeldis näitus mingi kohaliku ajalehe või ajakirja esikaantest, kus kujutatud Sloveenia jaoks olulisi teemasid, tihti just iroonia või sarkasmiga.

Veetsin siin üsna kaua aega, lugesin pea kõik läbi. Kuna oli ka Sloveenia kohaliku poliitika kohta käivaid esikaasi, siis nendel pikalt ei peatunud – pole ju kohalike teemadega piisavalt kursis.

Veel jalutasin läbi tähtsamaid kohti Sloveenias. Näiteks ka Draakoni silla ja kolmiksilla juures, aga ma pole kunstis väga tugev, seega ma alati ei näe kunstis kunsti.

Jalutasin ka kohalikust turust läbi. Märkasin, et pisike, umbes 100g karp kukeseeni maksis 5€.

Edasi kõndisin tehisaru soovitusel Metelkova kunstipiirkonnast läbi. Jällegi vau! Tehisaru kirjutas selle kohta nii: Endine kasarmu, nüüd alternatiivkultuuri keskus – tänavakunst, muusika, klubid, ateljeed. Väga boheemlaslik ja kergelt Berliini-laadne vibe. Päeval turvaline ja huvitav jalutamiseks, öösel väga aktiivne ööelu.

Siin ringi kõndida oli isegi veidi kõhe. Minu taga selle alani jalutas üks pere, kus kaks tütart vanuses ~18, nemad siia alale siiski ei tulnud. Alal kõndisid, kes jõudis muidugi kõndida, väga uimase või kahtlase olekuga inimesed. Kuulasid imelikku muusikat. Õhus oli tunda tugevat kanepi lõhna, kuigi osad olid kindlasti mingi tugevama aine mõju all. Nägin oma silmaga kuidas üks noormees lähenes teisele, andis raha, ja sai väikese pakikese vastu. Territooriumil oli inimeste pildistamine keelatud! Aga üldiselt oli väga mõnus – värvilised seinad, omapärased kujud, kondoomipallid jm põnev.

Tõenäoliselt siin tänavas poliitreklaami või valijatega kohtumisi ei tehta.

Tundub, et üks suurimaid tänavakunstnikke on nimega, või hüüdnimega Igor. Seda nime nägi Ljubljanas päris palju.

Kolm eelmist pilti on tehtud Tivoli pargis kuhu jalutasin peale Metelkova piirkonda. Vaatasin ka Tivoli lossi. Selle osa võib Ljubljana külastamise ajal ka vahele jätta.

Üks huvitav asi Sloveenia juures on, et siin on tohutult palju vanu Citroen autosid. Võib olla on või oli kuskil nende autode kokkutulek, igatahes olen ma ~4 päeva jooksul näinud neid autosid vähemalt 100! Maanteedel, linnades, parklates – igal pool, ja erinevate riikide numbrimärkidega.

Parkimine üsna vanalinna lähedal suures maa-aluses parklas kus on valge ja manööverdamiseks normaalselt ruumi – 1h parkimise hind vaid 1,80€! Esimese korruse parklasse lubati lausa 3,5m kõrgusega autosid. -2 korruse parklasse 2,2m kõrgusega.

Mulle Sloveenia meeldib! Kui ma Slovakkiast sõitsin Austria kaudu läbi Sloveenia Horvaatiasse, siis mul ei jäänud Sloveeniast mingit arvamust. Sõitsin sellest ka suhteliselt kiiresti läbi, kuna ei leidnud Ida-Sloveenias midagi sellist, mida oleks kindlasti tahtnud külastada. Lääne-Sloveenias olen saanud mitmeid “vau” effekte!

Ööbimiskohast Ljubljanasse sõites panin käima kohaliku raadio. Tundub, et sattusin mingi Sloveenia “Elmari” peale, kuna muusika oli selle poole tunnise sõidu ajal ainult kohalikus keeles, ja mulle see meeldis. Vahepeal ajasid saatejuhid ka juttu. Mulle tundus Sloveenia keel nagu itaallane räägiks vene keelt. Paljud sõnad ju ongi vene keelega samad, näiteks “tänav” on siin “ulica”, nagu vene keeleski. Aga tundus, et osadel sõnadel on hääldades rõhk pigem sõna lõpus, seepärast tunduski nagu itaallane rääkis vene keelt.