Jälle on jäänud veidi pikem paus postituste vahel. Põhjuseid on mitmeid – esiteks ei käinud palju uutes kohtades, seega polnud eriti uut jagada. Lisaks olin vahepeal haige, palavik oli kindlasti ühel päeval, võibolla veidi ka eelneval ja järgneval päeval, ei kraadinud ennast. Nohu oli, mis nüüd on järgi andnud. Napoli linnas käisin lausa kahel päeval, kuna esimesel päeval ei jõudnud ma ostukeskusest kaugemale kui 200m. Nimelt oli mul ilgelt kaval plaan, et panen auto ostukeskuse parklasse, ostan linnaliini bussi pileti ning sõidan kesklinna ja pärast tagasi. Ainuke viga selle plaani juures oli see, et bussijuhtidel oli tol päeval streik. Takso hindasid ei teadnud, aga Uber oleks küsinud kuni 26€ ühe otsa eest, seega jätsin tol päeval linnas käimata. Ehk et nii mu päevad siin raisku on läinud, ju Itaalia ikka ei taha, et ma hakkaks nina Eesti poole tagasi keerama, vaid et ikka siia jääks.

Enne veel, kui Napoli linna seiklusi kirjutan, panen siia veel mõned pildid ja kommentaarid Rooma ja Napoli vahele jäävast alast. Nagu eelmises postituses juba mainisin, siis pool maast, mis jäi Rooma poole, oli suhteliselt kole. Hooldamata, palju prügi. Lisaks oli maastik üsna tasane. Aga Rooma ja Napoli keskosast Napoli poole muutus jälle väga ilusaks. Tulid mäed, kadus prügi, oli hästi pikalt võimalik auto teeäärde jätta ja randa kõndida vaid paarkümmend meetrit.

Kui muidugi leiad koha kuhu auto mahuks. Autosid oli küll palju, aga rannas hajusid inimesed ära. Autode rivi oli kilomeetreid. Kahel alloleval pildil on sama autode rivi ja mägi ees paistmas.

San Felice Circeo:

Lootsin külastada Jupiter Anxuri templit Terracina linnas, aga parkla oli täiesti autosid täis, seega pöörasin otsa ringi ja hakkasin alla tagasi sõitma. See-eest sain ühe väga hea pildi bussist:

Ford Focus sinise vilkuriga:

Napoli

Nagu postituse alguses mainisin, siis käisin Napolis kahel päeval. Esimesel päeval jõudsin lõuna ajaks. Parkisin auto kaubanduskeskuse maa-alusesse parklasse ning ostsin linnaliinibussi päevapileti. Kuna bussijuhtidel oli sel päeval streik, siis jäi mul linnas käimata. Bussid ei sõitnud muide seoses protestiga Gaza olukorra tõttu. Kõik liinid või bussijuhid ei streikinud, aga see liin, mida mul oli vaja kasutada, see ei sõitnud (ainuke liin sealt kohast üldse!). Kuna kuskil polnud infot, et millised liinid või mis ajal ei sõida, siis kulutasin ma ikkagi ootamisele üsna kaua aega, et äkki ikka mõni tuleb. Kui kannatus katkes, siis käisin kaubandusekeskuses söömas ja toidupoes.

Teisel päeval oli bussijuhtide streik läbi ning sain oma kavala plaani siiski teoks teha. Auto parkimine kaubanduskeskuse parklas tasuta, bussi päevapilet mis eelmisel päeval kasutamata jäi kõlbas ka järgmisel päeval, see maksis 5,40€. Teoreetiliselt oleks kesklinna ka kõndinud, vahemaa ühe muuseumini oli veidi üle 5 km. Aga esimesel päeval oli väga kuum, ning teisel päeval sadas hommikul vihma. Seega sain nüüd vist alles 3. korda pikad püksid jalga.

Napoli täitis minu jaoks kõik ootused. Ma nägin kõike mida ma olin selle linna kohta lugenud. Ka kõik need halvad asjad – autode lõputu signaalitamine, prügi igal pool maas, head ja halvad lõhnad tänaval, katkised autod jms. See ligi 2 kuud, mis ma olen sel aastal Itaalias veetnud, ja ka eelnevad korrad mil olen Itaalias käinud, oli kõik mind selle linna külastamiseks ette valmistanud, seega ei pidanud ma ei pettuma, imestama, kartma ega seda vältima. Vastupidi, nautisin täiega neid stereotüüpide tõekssaamisi enda silmis.

Enne kui heade külgede juurde lähen toon välja veel ühe enda jaoks kummalise avastuse. Nimelt on Itaalias, ja just siin Napolis, väga palju Poola numbrimärkidega autosid. Ka Leedu numbrimärkidega autosid. Ja ei, Itaalia ei kubise Poola turistidest, vaid kohalikud ise sõidavad nendega. Tuleb välja, et selle taga on väga palju kahtlast, seega ei tasu oma nina sellesse teemasse väga toppida. Üheks hästi levinud põhjuseks on soodsam kindlustus. Poolas on sõidukite kindlustus oluliselt madalam kui Lõuna-Itaalias. Teiseks suuremaks põhjuseks on see, et autod varastatakse Itaalias, viiakse Poola kus saab auto arvele võtta, ja tuuakse siis Itaaliasse tagasi ja müüakse maha. Igal juhul on teemal ninaots väga viltu, kuna ka Poolas ei saa võõra riigi kodanik niisama lihtsalt autot arvele võtta. Selleks on vaja vähemalt elukohta või seal registreeritud firmat.

Kõik need autod olid ka kasutuses, ka see kaubik! Ja nagu näha, siis on need autod needsamad mida itaallased ise kasutavad – pisikesed linnaautod, mitte suured maantee-laevad või linnamaasturid. Hommikul vanalinnas oli reaalselt iga 3. auto Poola numbrimärgiga. Sõidavad täiesti tavalised tööinimesed. Vaevalt, et mõni turist on spetsiaalselt Poolast Napolisse sõitnud et väikese kaubikutäit salatit müüa mis on nii kehvasti pakitud, et osa paistab luugivahelt välja:

Ja mitte ainult autod! Ka VÄGA palju Rollereid oli Poola numbrimärgiga:

Tervitused ka leedulastele! Allolev auto võib ka päriselt leeduka oma olla, ja juhtimas leedukas, kuna siia käib töölisi ka meilt. Muide ükspäev maanteel nägin ühte Eesti numbrimärgiga Volkswagenit – sõitsin kõrvale ja lehvitasin.

Kuna ma olin Napolist vaid halba kuulnud, siis tegelikult oli ka päris palju ägedat! Näiteks soovitas tehisaru käia Napoli Sotterranea-s, ehk Napoli maa-alustes käikudes.

Kui oled käinud mujal maa-alustes käikudes, siis Napoli linna oma võib minu arvates vahele jätta. Esiteks on külastamiseks avatud vaid suhteliselt väike osa. Teiseks on osad käigud, kuhu peab minema, ülimalt kitsad. Lausa nii, et giid käskis seljakotid seljast võtta ning hoida ühes käes, samal ajal teise käega näidata endale valgust. Tõesti oligi kitsas. Enne käike oli istumisala kuhu võisid need jääda, kellel klaustrofoobia tekkis või arvasid, et võis tekkida. Neid seal ikka istus mõni kui meie grupp sisenes. Välja tulles olid uued näod.

See oli veel normaalne koht, sai kõndida jalg jala ette. Kitsamates kohtades ei mahtunud isegi jala tald olema risti käiguga, et oleks mugavam külg ees kõndida.

Käikude ja Napoli linna ajaloost väike ülevaade. Napoli linna asutasid Kreeklased, kui tulid 4. sajand eKr sellesse kohta, orjastasid kohalikud inimesed ning hakkasid linna rajama. Linna müürid rajati suurtest kiviplokkidest mida saadi just nende samade käikude rajamisest. Seega rajati linn ja käigud samal ajal. Väiksemad kivid kasutati ära majade ehitamiseks. Rooma ajal kasutati maa-aluseid käike veehoidlana. Selleks tehti vastavad muudatused ning joogivee hoiustamiseks loodi sobilikud tingimused ning käike ja vett puhastati. Muide käikudesse pääses vaid läbi seintesse uuristatud “redelite”. Alloleval pildil on näha avaus kust pääses üles ning kivisse raiutud astmed. Rauast Kriipsujuku on inimese suurune:

Kolmas periood maa-aluste käikude elus oli 2. maailmasõja ajal. Siis rajati tunnelitesse viivad trepid ning põrandad valati betooniga sirgeks. Sõja ajal hoiustati siin sõjandusega seonduvat, ning kasutati pommivarjendina kuhu mahtus tuhandeid inimesi.

Giid rääkis, et tunnelitel on läbi ajaloo olnud 3 elu: kaevati kive, hoiustati vett ning 2. maailmasõda. Nüüd on tegelikult nii öelda 4. elu käimas: osa tunnelitest on tehtud turistidele külastamiseks sobilikuks. Giid jättis rääkimata ka maffia osaluse käikudes peale 2. maailmasõda, aga võibolla seda veel ei juletagi rääkida. Pilet maksis muide 15€ ja kui on soov tulla, siis soovitan pileti ette osta. Aa, muide, ekskursioon oli tegelikult kahe osaline. Peale maa-aluste käikude viidi meid veel ühte majja kus oli veidi ajalugu välja toodud ning sealt pääsesime ka ruumi mis oli osa vanast Rooma aegsest teatrist.

Veel käisin Santa Maria La Nova monumentaalkompleksis mis rajati 13. sajandil. Kompleks koosneb kloostrist, kirikust ning kõrvalruumidest.

Mulle väga meeldisid seal olevad miniatuurid mis kujutasid Napolis erinevaid inimesi, tegevusi ja valdkondi.

Edasi jalutasin vanalinnas ringi ja tegin mõned klõpsud. Täpsemat infot ja ajalugu ei otsinud.

Alloleval pildil on Hiiglase purskkaev (“Fontana del Gigante”). Kahjuks oli see tänava ja mereäärse promenaadi ehitustöödega seoses aedadega piiratud ning vesi ei vulisenud.

Kas sina teadsid, et kui sa teed tänaval esinevast inimesest pilti või video, siis nad eeldavad selle eest ka väikest rahalist panust!? Alloleval pildil kaks draakonit tantsisid oma muusika saatel. Kusjuures muusika oli üsna hea ja kaasahaarav.

Rongijaamas käisin huvipärast, et kui suur on. Siin oli radasid 24. Rooma Termini rongijaamas oli jaanuaris 49 perroonirada.

Hääd!