Viimasest postitusest on möödas nädal, hakkasin ennast juba kehvasti tundma, et pole pikalt midagi kirjutanud. Lühidalt kokkuvõttes möödus nädal üsna tavaliselt. Külastasin mitmeid (väike)linnu. Täna pidasin päris rannapäeva. “Põnevam” oli siis, kui mu telefoni ekraan rikki läks, seega pidin ostma uue telefoni. Seega jääb täna palju pilte postitamata mida soovisin blogis jagada, aga ka siin on mida lugeda ja vaadata. Nüüd järgemööda:

Üldiselt olen nädala jooksul ööbinud erinevate KOVide poolt loodud matkaautode platsidel. Elu matkaautoga Itaalias on ikka väga mugav! Eelmises postituses märgitud kohas olin kaks ööd. Teisel hommikul aga pagesin sealt, kuna platsi tuldi hooldama. Tõenäoliselt olid need KOV palgal olevad “majandusmehed”.

Mida siin platsil tehti. Niideti muru. Päriselt. Trimmeritega. Ma olen alati arvanud, et selliseid tänavakive, kus vahel on muld ja kasvab muru, kasutataksegi selleks, et siin saaks muru kasvada, aga samal ajal oleks ikkagi tugev pind all. Aga ei! Vaesekesed pidid viimse rohukõrreni kõik ära trimmerdama nii et mulda lendas. Muide trimmerid tõmmati käima veidi peale kella 7. Seega tööpäev algab neil vähemalt kell 7, kui mitte veel varem. Peale trimmerdamist kasutati lehepuhurit, et plats puhtaks puhuda. Kui plats sai puhtaks, SIIS hakati hekke pügama. Kui trimmerdamist ja pärast puhastamist alustati ühest otsast ja lõpetati teises, siis oli mul hea autot liigutada, et neid mitte segada ja, et mu auto üleni heina ja kivitäketega kaetud ei saaks. Aga heki pügamine – üks põõsas ühest parkla otsast, siis teine põõsas teisest otsast ja nii moodi pendeldas traktor millel oli vastav heki pügamise vahend edasi-tagasi. Püüdsin traktoristist aru saada, et kus ja mida ta teha tahab, et ma saaks oma autot liigutada, aga ei saanud, seega lahkusin.

Käisin nende päevade jooksul paljudes erinevates suuremates ja väiksemates asulates. Pilte küll kahjuks hetkel pole lisada, aga mõned siiski. Ühel hommikul mõtlesin, et peaks ostma ühe Itaaliakeelse lasteraamatu, et seda siis lugeda, tõlkida sõnu mida ma ei tea, et niimoodi veidi rohkem keelt õppida. Tegelikult olin ma seda mõtet juba Eestis olles mõelnud. Aga sel päeval, kui see hommikul meelde tuli, nägin Firenze kesklinnas raamatu turgu. Esimene raamat mille kätte võtsin on tõlkes “Proovi mitte naerda” (enne ostmist ma ei teadnud mida see tähendab).

Esimene leht, mis ette tuli, kui raamatu avasin, oli pealkirjaga “Pitsa rahvas”. Sisu tõlgituna on midagi sellist: “Siin on tegelikud Itaalia lipuvärvide tähendused: [roheline] basiilik, [valge] mozzarella, [punane] tomat, [kollane] ananass”. Mind pani see kohe muigama, kuna tean selle nalja tausta. Itaalia lipul pole kollast värvi nagu ka Itaalia pitsal pole kohta ananassile! Kui Itaalias küsida pitsa peale ananassi, siis võib peksa ka saada (nali muidugi, või kas ikka on?).

Ühesõnaga on raamatus palju selliseid nalju. Kõigist naljadest ei pruugi ma aru saada, kuna ma ei tea iga nalja tausta, või ajalugu, või on tegemist näiteks sama-laadsete aga erinevate tähendustega sõnadega. Nagu ka raamatu kaanel olev “Sei maravigli-orso!” – Karu on itaalia keeles “orso”, aga sõna “meraviglioso” tähendab “imeline”. Teine lause esikaanel on võibolla veidi paremini arusaadav. Või ka mitte. Ühesõnaga selline sõnamäng, aga võõras keeles.

Igatahes ostsin ma raamatu ära, kuigi tegemist pole laste raamatuga, vaid tegelikult millegi veel paremaga, mida ei osanud soovidagi. Mulle selline huumor väga meeldib! Ja kuna seda peab tõlkima ja tähendusi otsima, siis on tegevust kauaks!

Ravenna

Suurematest linnadest külastasin näiteks Ravenna linna. Ma olen üsna kehv piltide jagaja, tahan, et sõbrad-tuttavad-sugulased tuleksid pigem loeksid ja vaataksid pilte siin blogis. Õnneks olin ma mõned pildid ikka ühte gruppi jaganud, seega saan midagi postitada.

Ravenna on kuulus mosaiikide linn. Siin on vist igas kirikus ja mausoleumis suured mosaiigid. Käisin läbi kõik tähtsamad kirikud ja mausoleumid. Õnneks oli linna külastamine turistide jaoks väga lihtsaks tehtud. Ühe piletiga (12€) sai käia 5 erinevas kohas.

Ilmad on viimasel ajal olnud õnneks suhteliselt head. Pea iga päev on sadanud ka natuke vihma, mis on üldiselt õhu paremaks teinud. Üks päev ei teinud, vaid lisas lihtsalt tohutule kuumusele ka tohutu koguse niiskust. Aga üldiselt on maksimumtemperatuurid jäänud nüüd napilt alla 30 kraadi. Öösel on olnud napilt alla 20.

Pesupäeval käis äikesevihm üle. Õnneks siis, kui pesu kuivatatud ja kokku sai pandud, jäi ka vihm üle.

Telefoni jant

Mõned päevad tagasi otsustas mu telefoni (edaspidi S21) ekraan, et ei näita mulle enam pilti. Telefon ise töötab, ka ekraani puutetundlikkus töötab, lihtsalt pilti ei näe. Seega sain oma telefoni viimased juhtimised tehtud tänu Android auto automaatsele ühendamisele auto süsteemiga, ning oma nutikellaga. Järgmine kord, kui hotelli lähen, tõmban ka viimased tehtud pildid mälupulgale. Ma saan telefoni ühendada otse suure ekraani külge, lisada arvuti hiire ja kasutada telefoni sedamoodi.

Kui ekraan enam pilti ei näidanud, siis ma lootsin, et äkki ikka saab veel korda. Tegelikult oli mul juba üks kord nii juhtunud. Siis aitas telefoni taaskäivitamine. Olenevalt telefonist saab teatud nupukombinatsioonidega sundida telefoni taaskäivitama. Seekord see ei aidanud. Proovisin veel mõnda lihtsamat nippi, aga ei saanud korda. Kõige soodsam variant oleks olnud lasta ekraan ära vahetada. Ekraan pluss vahetus oleks maksma läinud tõenäoliselt umbes 200€. Kuna see telefon on ligi 5 aastat vana, siis ei pidanud mõistlikuks seda teed minna. Selle telefoni ametlik tugi lõpeb nagunii uuel aastal ära. Mitte, et see väga halb oleks – Samsungi head telefonid töötavad veel palju aastaid edasi ka ilma ametliku toeta. Heaks näiteks on mu vana telefon (edaspidi S7), mis on nüüd juba 9 aastat vana, töötab siiani. See on mul ka siin reisil kaasas, just selleks, et kui midagi kasutusel oleva telefoniga juhtub. Tõstsin SIM kaardi vanasse telefoni ja elu läks edasi.

Lootsin, et S21 peab uue aastani vastu, siis oleks saanud jälle 5 aastat täis. S7 ja S21 vahele jäi 5 aastat ja 4 mudelit (S8, S9, S10 ja S20), lootsin ka nüüd osta 5 mudelit uuema, ehk uuel aastal välja tuleva S26.

Ostsin hoopis S24 mudeli. Miks? Sest selle hind on hetkel suhteliselt mõistlik. Sain selle telefoni alla 600€. S25 oleks maksnud üle 200€ rohkem, aga telefoni pole nii palju rohkem, need mudelid on üsna sarnased. Seepärast lootsingi S26 peale, et vast siis tulevad juba “jalust rabavad uuendused”.

Itaallaslikult pidin telefoni kättesaamiseks juttu tegema kolme erineva töötajaga. Ühega panin kokku asjad mida soovin osta (telefon + ümbris) ning sain temalt A4 formaadis tšeki, millega läksin kassasse maksma. Peale maksmist sain jälle esimese töötaja käest asjad kätte. Enne poest lahkumist pidin aga tšeki ja asjad ette näitama kolmandale töötajale kes kontrollis kas ma ikka maksin ja sain õiged asjad ning peksis kõik kolm asja oma templiga läbi. See paber on nüüd ainus mis tõestab, et ma ostsin selle telefoni just sellest poest. Ei mingit e-värki. Kui telefoniga vaja garantiisse minna, siis peab see paber kindlasti alles olema.

Pildil uus telefon karbis ja vana selle kõrval.

Muide uus telefon on ometi natuke väiksem eelmisest mudelist! Seepärast ma ka eelistan S-seeria tavalisi mudeleid, mitte S-seeria FE, Ultra vm mudeleid mis on suuremad.

Ei taha küll reklaami teha, aga otsustasin proovida teist tüüpi ümbrist. See on küll sarnane nendele, mida ma muidu eelistasin, aga sellele on lisatud käepide mida saab lahti teha, et panna telefon külili seisma või, et mugavamini käes hoida. Üheks mõjutajaks oli ka see, et ma reisin, ja kõnnin palju avalikes kohtades. Käepidet kasutades saab telefoni palju kõvemini käes hoida, et seda ei saaks näppude vahelt nii lihtsalt ära varastada. Kahjuks on telefonide näppamine Itaalias üsna populaarne.

Telefon ise on musta tagusega. Roheline värv on ümbrisest, mitte ei paista telefoni tagumine külg.

Päris esimene pilt mille uue telefoniga tegin:

Kuna mu matkaauto on vaid 2,1m kõrge, siis ma mahun pea igasse maa-alusesse parklasse ja muude varjualuste alla parkima. See on väga suur võit 30+ lauspäikselistel päevadel. Ja ka nendes kohtades, kus on kahtlased parkimiskohad. Näiteks Chioggia, ehk “Väikese Itaalia” külastamisel lugesin õue parklate arvustusi nii Google-is kui Park4Night rakendusest õudukaid, parkimismajas oli turvaline.

Cervia

Kaks viimast päeva olen veetnud asulas nimega Cervia. Esimene päev läks uue telefoni ostule ja seadistamisele, teisel päeval tegin päris ehtsa rannapäeva.

Cervia on ilus koht mere ääres. Ja siin on liivane rand!! Ja meri ei lähe kiirelt sügavaks nagu mõnes kohas. Samas ei pea ka tohutult palju kõndima. 100m oled 2m sügavas vees, seega täiesti okei ka lastele. Ja rahvas hajub randa nii ära, et see tundub suhteliselt tühi olevat, kuigi on veel kõrghooaeg. Asulasse jõudes imestasin, et tee on täiesti heina täis. Nagu mingi heinaveo traktor oleks läbi sõitnud aga iga meetri peal kaotanud osa oma koormast. Hiljem jalutades sain aru, et need on okkad! Siin on palju männipuid millel pikad okkad, ja need on siin tänavatel lademetes! Autoga sõites olid tee keskel täiesti arvestatavad hunnikud, ja hulga, täitsa nagu teeremondi ajal on koonuseid iga ühe-kahe meetri tagant. Sõitmisel pilti ei teinud ja videot ka ei lae, aga siit saab veidi aimu:

Ööbimiseks on super asukohaga plats. Rannast umbes 300m. Kuigi täiesti linnas, siis väga vaikne, ka hommikul. Ja see äär, kuhu ma parkisin, siia ei paista päike enne kella 11, seega saab ka nö sisse magada, mitte et mul kuhugi kella pealt minek oleks.

Täna pidasin ehtsat rannapäeva. Esimest korda elus ma ka nautisin rannas peesitamist. 12€ eest sai terveks päevaks varjualuse ja rannatooli.

Õhutemperatuur oli 28 kraadi. Kusjuures, kui pilv päikesele ette tuli, siis tundus isegi veidi jahe. Eks see oli ka põhjus miks ma rannas olekut nautisin. Ometi oli see minu jaoks mõnus! Ma olen nüüd kõrgemate temperatuuridega harjunud. 10 minutit päikese käes istumist ei ajanud mind higistama. Veetsin rannas umbes 4h, selle ajaga päevitasin igatahes reied nii punaseks, et veidi valus on. Tõmbasin ujumispüksid nii üles kui sobilik, osad kohad polnud päikest enam aastaid näinud. Selg ja kõht said ka päikest. Rannas olles lugesin raamatut, jälgisin inimesi ja mõtlesin omi mõtteid – päriselt nautisin esimest korda elus rannas olemist!

Täna küsiti mult, et kas pööran varsti autonina Eesti poole. Vastus on ei.

Ka järgmine postitus võib nüüd alles nädala pärast tulla. Või juba homme. Oleneb tujust ja mida ma teen. Homseks plaan puudub, mõned mõtted on. Ka blogi osas on mõtteid veidi muudatusi sisse viia, aga eks näis.

Päikest! Eriti Narva, kus ujutab!