Täna, 18. augustil sõitsin mägedest alla tagasi Veneetsia suunas. Sõit tänasesse peatuspaika võttis veidi üle kahe tunni. Nüüd sain aru küll, et alla oli langust üle kilomeetri, pidurid said päris korralikku vatti.
Miks just täna alla ära tulin? Jahedast ilmast sai villand. Kui mulle pilves, jahe, niiske, tuuline, vihmane ja äikseline ilm meeldiks, siis võiks ju tagasi Eestisse tulla. Ühesõnaga läksid mägedes ilmad kehvaks. Laupäeval oli lõunani päikseline, vahelduva pilvisusega, aga peale lõunat läks pilve, umbes kella 15st hakkas sadama ja sadas vahelduva eduga ööseni.
Pühapäeval oli küll päeval ilus, päikest oli üsna palju, aga öösel langes õues temperatuur alla 4 soojakraadi. Need kaks päeva tegid ka bussi seest niiskeks ja külmaks. Laupäeva öösel vastu pühapäeva oli õues 7 kraadi ja bussis langes 15ni, aga pühapäeval oli õues 3,8 ja bussis langes temperatuur 11,5 kraadini. Mitte, et ma seda väga tundnud oleks – vastu hommikut ärkasin korraks üles, tõmbasin teki korralikult peale ja magasin edasi. Ilmaennustus lubas nendeks öödeks vähemalt 10 soojakraadi. Edaspidi lubas veel vähem, seega võibolla lähevad nüüd lähiajal seal konkreetses kohas öösel temperatuurid juba miinuspoolele. Täna oli mägedes veel väga ilus ilm, aga homsest juba vihmane ja jahe. Seega tulin täna alla ära, et vältida vihmaseid mägiteid ja võimalikku öökülma.
Koht kus hetkel olen, siin on kell 16 õues temperatuur 31 kraadi. Nüüd jälle veidi harjumatult soe, aga vähemalt pole 40 – need kuumad on selleks suveks loodetavasti möödas.
Aga nüüd matkamise juurde tagasi. Viimasel kahel päeval matkasin veel veidi, laupäeval vähem, pühapäeval sai kogemata jälle üsna suur ring, kuna ei pannud õiget teeotsa tähele kust alla tagasi keerata. Nendel kahel päeval sain seni hullemaid radu näha. Ühel rajal pöörasin otsa ringi, kui see minu jaoks liiga järsuks läks:
Aga suhteliselt kehvasid kohti sai ka ületatud:
Eks selliste kohtade ületamise järel saab alati preemiaks ilusad vaated:
Ühes kohas tuli sisse lülitada 4-käpa vedu (kaks viimast sammu alloleval pildil), matkakeppidest kasu polnud. Õnneks tegin seda rada nii pidi, et siit oli vaja üles minna. Ma ei kujuta ette kuidas ma oleks siit alla tulnud:
Pühapäeval oli matkamine ka selle pärast veidi kehvem, et kuna eelmine päev oli kõvasti vihma sadanud, siis mullased kohad olid väga libedad. Päästjaks olid matkakepid!
Nende kahe päeva jooksul sain jälle ühe leveli võrra kogenumaks. Nüüd olen matkaja level 3! Leveleid on muide minu mängus 99.
Laupäeval nägin oma silmaga kuidas helikopter maastikupõlengut kustutab. Kahjuks pole mul häid pilte, kuna üritasin videot teha, aga ka see ei tulnud just kõige paremini välja. Igatahes käis kopter võttis Fedaia järvest vett ning lendas siis umbes kilomeetri kaugusele ja kallas selle maha. Ma seda hetke ei näinud, kui seal leegid või isegi suitsu oleks tulnud. Tõenäoliselt tegid mingid matkajad seal lõket, mis pole seal lubatud, ja selle peale lendas kopter kohale. Päästekopter võttis vett ja kallas selle metsa maha umbes 10 korda.
Kui kopter tiirutama hakkas, olin parklas ja nägin ainult seda, kuidas kopter vett käis võtmas. Kui alla sillani jõudsin, siis nägin täpselt ühte korda täies mahus kus see tuli võttis vett, lendas õigesse kohta ja lasi vee maha.
Marmoladas matkamise kokkuvõte
Väga soovitan! Siin on radu igale tasemele. On nii algajatele ja lastele sobilikke radasid kui ka päris ehtsaid mägironimise kohti. Matkaautoga tulles pole siin küll teenuseid nagu elekter ja vesi, aga see-eest tasuta ja vaikne! Kuna läheduses on ka hotelle, siis saab ka autoga käia. Näiteks nägin ühte Poole numbrimärgiga valget värvi Volvot parkla erinevates kohtades parkimas ühe nädala jooksul – hommikul tuli, õhtul läks. Kõige ägedam rada mille mina läbisin, on läbitav ka ilma matkakeppideta. Vaated ülevalt on võrratud! Pildilt pole muidu üldse see mis on näha oma silmaga.
Vaade lõuna suunas:
Ja samast kohast vaade põhja suunas:
Ma ei tea kas asi on ainult minus või on teistel inimestel ka nii olnud, et mingites kohtades mägedes silmad ja aju lähevad errorisse. Pilti vaadates seda pole, aga kohapeal küll. Näiteks selles kohas mis on alloleval pildil. All olev asula ja selle juures olevad teed on okei, aga see kruusatee mis tuleb järsult üles mäkke, seda ei suutnud aju ära protsessida, et kas ja kuidas see loogiline on. Tee on (eestis) ju tavaliselt suhteliselt tasane, siin aga läheb mäkke. Ja need mäed ise on ka mingite imelike kujudega ja järsud jne jne. Ühesõnaga selles kohas ei suutnud mu silmad ja aju seda ära protsessida, ja see oli omamoodi äge tunne!
Lõpetuseks
Marmolada mäe jalamil olin kokku 11 päeva. Ei tundugi palju, aga teisel ja viimasel päeval loojus päike väga erinevatel kõrgustel:
Ma olen ülimalt rahul, et mägedesse tulin ja matkamisrõõmu leidsin. Ja mis võibolla veel olulisem: liikumine ja trenn on olulised! Ma arvan, et kui ma oleks samamoodi edasi elanud, nagu ma varem elasin, siis 50+ aastaselt ma enam selliseid matku teha poleks jõudnud. Matkates tuli päris palju 60+ inimesi vastu, aga see eeldabki, et eelnevalt on nad olnud aktiivsed ja tervisliku söömisega. Töötervishoiu arsti soovitus vähemalt kaks korda nädalas 40 minutit higistama ajavat trenni on jutt mida tasub kuulata – ei pea selleks teise euroopa otsa sõitma, et tõdemuseni jõuda! Aga kui muud moodi ei saa, siis tuleb minna!
Ühelt poolt oli kurb mägedest ära minna – selline matkamine sai nii toredaks, ja see koht oli ilus ja vaikne. Samas oli alla jõudes teistmoodi hea meel – ehtne (Põhja-)Itaalia tuli vastu oma ilu, liikluse, viinamarjaistanduste ja muu omasega!
Mis siis nüüd edasi?
Homme on plaanis külastada linna nimega Cioggia. Olevat see suhteliselt sarnane Veneetsiale. Ka üheks hüüdnimeks sellel linnal on “Väike Veneetsia”. Ja siis jätkub teekond mööda rannikut Lõuna-Itaalia suunal mõne vahepõikega sisemaale.