Mul oli tunne, et pole ammu uut postitust teinud, aga kui hakkasin nüüd päevi lugema, siis viimati tegin postituse 7. augustil, ehk vaid 4 päeva tagasi, mis polegi ammu. Kui Dolomiitidesse jõudsin, siis avastasin, et siin on mul vaid 2G levi, ehk ainult helistamiseks levi, internetti sellega ei saa. Proovisin ka teisi teenusepakkujaid kellega Telia siin koostööd teeb, aga ühestki ei saanud internetti. Seega tegin kiire postituse kohvikus, kasutades nende WiFit. Kui õhtul aga AK-d (ETV uudistesaade Aktuaalne Kaamera) vaadata ei saanud, siis see häiris mind. See, et ma Messengeris kirjutada ei saanud, või sotsiaalmeedia postitusi vaadata vms, mind ei häirinud. Seega järgmisel päeval läksin uuesti kohviku WiFisse ning ostsin kohaliku teenusepakkuja eSIM kaardi millega saan ka mägedes 4G internetti kasutada. Teenusepakkujaks Vodafone. See on ainus teenusepakkuja, mille kaudu siin internetti sain. Maksumus: 10€ = 20GB. Kusjuures see on veel kallis! Kui oleks taibanud kohe osta mingi füüsilise SIM kaardi, siis oleks palju rohkem interneti mahtu saanud. Kusjuures see SIM kaart mille ma Horvaatias ostsin, maksis samuti 10€ – tolle eest sai tegelikult 30GB + veel lisaks 47GB “stardiboonust”, ehk kokku 77GB. Väga soodne! Siit ka soovitus, et kui Lõuna-Euroopasse reisite, siis ärge ostke Eestist mingit suurt paketti millega välismaal palju internetti saab kasutada. Pigem ostke kas sitkoha riigi teenusepakkuja eSIM (kasvõi enne reisi), või kohapealt füüsiline SIM (soodsam). Lennujaamas pidid hinnad kõrged olema, seega proovida osta SIM kaart hiljem tanklast või telefonioperaatorite teeninduspoodidest mida leidub igas kaubanduskeskuses.

Peale eSIM kaardi ostmist vaatasin eelmise õhtu AK ära. See võrukeelne lause “Sai käünüs” on ainus tabav ütlus. Nüüd olen saanud igal õhtul AKd vaadata kas arvutist või kõrvaklappidega telefonist samal ajal päikeseloojangut nautides.

Kuhu ma siis ikkagi olen jõudnud? Täpsemalt olen Marmolada mäe jalamil, Lago di Fedaia, ehk Fedaia järve ääres. Parkla on enam-vähem 2100m kõrgusel merepinnast (Google Earth info kohaselt 2,098.86m).

Esimesel ööl parkisin matkbussi just sellesse kohta kust ülevalolev pilt on tehtud. Järgmisel pildil punaselt number 1 kohas. Seega oli bussist enam-vähem selline vaade. Loomulikult piiratud ühelt poolt enda masina seintega, teisalt ka kõrval parkiva sõiduki poolt.

Teisel ja kolmandal ööl parkisin alloleval pildil number 2 kohta. Seal jäi bussi nina veidi alla poole, aga see oli siiski talutavalt tasane koht kui ühe ratta alla umbes 5cm kivi sai pandud. Miks ma sinna liikusin? Sest sealt näeb päikeseloojangut. Ja kuna siin on suhteliselt jahe, päevased maksimum õhutemperatuurid jäävad alla 23 kraadi, siis on hea, kui päike võimalikult palju autot soojendab. Ega mul külm pole olnud. Öösel langevad õues küll temperatuurid ka alla 10 soojakraadi, aga soojustatud bussi seinad hoiavad sooja üsna hästi. Ühel hommikul oli temperatuur bussis 15 kraadi, kuna eelmine päev ja õhtu olid pilvised, aga see ei tundunud üldse nii jahe. Oli täpselt mõnusalt paras teki all olla kuniks hommikupäike jälle bussi soojendama hakkas. Olen saanud lausa 9ni magada, peale seda peab ikka juba bussi ukse lahti tegema, et jahedamat õhku sisse lasta.

Neljandal päeval sain bussi liigutada pildil oleva number 3 kohta. Nüüd on kõik olemas. Sellel küljel pole naabreid kus on suur uks, siin on tasane maa, õhtune päike, mega vaade, parajad temperatuurid ja telefonis on internet! Kui keegi soovib matkata, augustis, Itaalias, siis see koht on ideaalne! Õhtuti on mega vaikus. Autosuvilaid on küll palju, aga keegi ei pea pidusid, vaid austatakse üksteist ja ollakse vaikselt. Ka hommikul ei ole mingit lärmi – ma ärkan üles pigem selle peale, et bussis on kuumaks läinud, kui et keegi tugevalt uksi paugutaks või lihtsalt lärmaks.

Mis ma siin peale parkimise teinud olen? Ega siin peale matkamise muud polegi väga teha, kohvikus käia ja lihtsalt jalutamas. Näiteks pildil olev sild on merepinnast umbes 2050m kõrgusel, ehk parklast alla sillani on langust 50m. Kõndides parklast silla teise otsa tuli 1200 sammu. Minu viimased päevad on olnud üsna ühetaolised – hommikusöök, matk, pesu, lõunasöök, puhkepaus (raamat, arvuti, telefon), jalutuskäik silla teise otsa ja tagasi, õhtusöök, AK ja magamaminek.

Söögikohti on siin parkla ja silla vahel 3. Olen siiani käinud kahes. Ühes pakuti pigem snäkke ja jooke, teine oli “päris” söögikoht. Hinnad on muidugi kallid, hommiku ja õhtusöögid olen ise teinud. Ühe lõunasöögi ka, tuju oli selline.

Matkamine on mulle nüüd meeldima hakanud. Siiani olen teinud küll pigem lühikesi matku, tänane oli 3h. Pole teinud pikemaid kui 2 min puhkepause ega kaasa võtnud seljakotti ega sööki. Olen käinud vaid liitrise joogipudeliga. Täna oleks sellest väheks jäänud, aga õnneks sain vahepeal pudeli täita mäest langeva puhta veega. Üldiselt on rajad olnud üsna lihtsad. Siin leiab ka minusugusele algajale täiesti häid radu.

Tuleb ette ka raskemaid, ehk ronimist vajavaid kohti, aga neid on hetkel olnud vähe, kuna olen valinud lihtsamad rajad.

Rada läheb pildil vasakult. Sinna on paigaldatud tross millest kinni hoides saab paremini üles ronida. Pildilt küll ei saa aru, aga üks samm paremale ja kohe on kõrge kukkumine. Selliseid kohti oli tegelikult mitmeid, ühes kohas oli väga kitsas rada kalju äärest, teisel pool järsk langus.

Iga päevaga julgemaks

Täna võtsin ette veidi pikema raja. Päris täpselt ei teadnud millesse ennast segan. Üleeile kõndisin selle raja ristumiskohast mööda ja nägin kuhu see rada läks – väga järsku üles, pinnaseks ainult kiviklibu. Mõtlesin siis, et peaks endale ronimiskepid ostma, et siis läheks ka sellistele radadele. Minu õnnetuseks oli see tänase raja lõpp, ehk pidin alla tulema järsust kiviklibu rajast. Paar korda sain ka käed maha panna, ühel korral ennetavalt, et siis tagumine ots lihtsamini alla viia. Teistel kordadel läks õnneks samuti hästi, käed ei läinud isegi marraskile ja muud kehaosad maad ei puutunud. Pilti unustasin teha, ellujäämine oli suurem prioriteet.

Ühes kohas pidin ronima üle suure kivi. Kivi alt läks umbes 5m sügavune väga kitsas kraav, mille oli uuristanud ülevalt mäe otsast langev vesi. Kivi oli veidi madalam kui minu pikkus. Kraavist pilti ei julgenud teha kuna kartsin, et kui telefon sinna kukub, siis seda enam kätte ei saa.

Veidi ülesvoolu kõndides sai veele lähemale:

Kõrguse poolest olen matkanud vaid umbes 2250m peale, ehk parklast vaid umbes 150m üles poole. Esimesel päeval matkasin ka alla poole, orgu.

Alloleval pildil märgitud punase noolega mägi peaks olema kõrgusel 2230m.

Veidi selle paiga ajaloost

Tuleb välja, et 1. maailmasõja ajal oli just siin Austria-Ungari rindejoon. Itaallaste rindejoon jääb veidi lõuna poole, sinna pole ma veel jõudnud.

Austria-Ungari rindejoonest on jäänud siia mitmeid märke. Näiteks on säilinud osa kaevikuid ja osaliselt ka näiteks sõjaväe köök (all pildil).

Eriti hästi on säilinud betoonist valatud umbes 1m laiused rajad mida on üsna palju.

Muud juttu

Kui minu saabudes pargiti siin üleval parklas oma masinaid üksteisega paralleelselt:

Siis nüüd on tekkinud hulga turiste, põhiliselt “frenchyd” (loe: prantslased), kes pargivad teisiti. Kuigi siin tegelikult “kämpida” ei tohi, siis allolevad autod ikka väga “kämbivad”. Siin tohib vaid parkida. Lugedes selle parkla kommentaare, siis inimesed on saanud trahvi (150€) ka selle eest, kui on auto tasandamiseks kasutanud tasandamisklotse, või -kiile, või kes kuidas neid nimetab. Samuti ei tohi kasutada matkatoole või -laudu, seada üles grille või teha muud “kämpimise” tegevusi väljaspool matkaautot (oleks vaja “kämpimise” kohta mingit head eestikeelset sõna – kes teab midagi head, võiks teada anda). Nendel päevadel, kui mina olen siin olnud, pole politseid märganud. Aga kommentaaridest loen, et need ikka aeg-ajalt patrullivad ja kirjutavad lahkesti trahve.

Matkaautosid olen näinud ikka väga erinevaid. Väga suurtest kuni väga väikesteni välja. Olen näinud isegi ühte Volkswagen Caddy, ehk “piruka” peale ehitatud matkaautot. Sees oli isegi köök. Hallvesi jooksis kere sisse lõigatud august vooliku kaudu väljas olevasse kanistrisse.

Kui ma siia parklasse jõudsin, siis ma üldse ei tajunud, et olen nii kõrgele tulnud. Tee siia oli väga, VÄGA hea! Lai ja polnud eriti käänuline. Kõrgusest andsid esimesena märku paisunud pakendid. Nagu lennukis. Sest tee ka ei tundunud tugevalt ülesmäkke olevat, märkasin vaid ühes kohas märki mis hoiatas 12% tõusu eest.

Õhtused päikeseloojangud. Teksti ei kirjutagi, panen ainult pildid:

Mis edasi?

Vaadates ilmateadet, siis hetkeseisu kohaselt ma ei saagi siit ära minna. Nüüd lubab veel vähemalt nädala jagu kõrgeid temperatuure igale poole Itaalias.

Kahjuks ei saa ma siia väga pikalt ikkagi jääda kuna ressursid saavad otsa. Puhas vesi hakkab lõppema, samuti söök. Nelja päeva jooksul on tekkinud päris pikk nimekiri asjadest mida peab reisi jätkamiseks varuma. Seega tegin hetkel plaani, et lähen käin mingi päev linnas poodlemas ja tulen siis jälle siia tagasi. Lähim suurem linn on 1,5h sõidu kaugusel. Kilomeetreid pole mõtet panna, käänulisi ja asulasiseseid teid on nii palju, et keskmine kiirus on alla 60km/h.

Kui linna juba lähen, siis teen ka pesupäeva, tühjendan ja täidan auto, loodetavasti leian matkakepid. Olen juba vaadanud kus erinevaid teenuseid saan. Pean kindlasti linnas ära käima hiljemalt neljapäeval, aga tõenäoliselt lähen käin juba kolmapäeval. Sest. Reedel, 15. augustil, on Itaalias nii suur püha, et kohalikud teevad nalja, et isegi haiglad on sel päeval kinni. Seega tuleb seda päeva kindlasti vältida. Ma küll ei tea kas Itaalias on, aga eeldan, et neljapäeval on siis lühendatud tööpäev. See tähendab, et tööl olevad inimesed võivad juba neljapäeval hakata oma matkaautodega reisima. Nende jaoks on tulemas pikk nädalavahetus. Seega võiksin ma neljapäeval juba lõuna ajal siin parklas tagasi olla, et mingi koht saada. Seda ideaalset kohta ma (kohe) ei looda uuesti saada. Vaadates selle linna ilmaennustust, siis kolmapäevaks ja neljapäevaks lubatakse 37 kuumakraadi. Olen välja vaadanud, et auto saaks pargitud maa-alusesse parklasse.

Vot. Nii on lood siin pool sood – seal pool sood on viina pood. Alkoholist – olen selle reisi jooksul ära joonud umbes pitsi jagu Jäägrit ja 4 või 5 0,33l õlut. Viimane kord, üleeile, 2 õllet ära juues ei olnud üldse hea olla. Äkki on halvaks läinud – need ju Eestist saadik kaasa loksunud. Igatahes pole ei isu ega tahtmist selle järgi. Muide ka kohvi joomist on jäänud väheks. Tavalisel päeval joon vaid hommikul kohvi. Edevatel päevadel lõuna ajal ka. Varasemalt jõin päevas vähemalt 5 kohvi, edevatel päevadel 7. Ühesõnaga igasugune joomine hakkab käest ära minema. Õnneks mulle ei meeldi ka koola või limonaadi joogid – kui suur mu õllekas siis veel oleks olnud..

Blogi puhul mulle meeldib see, et ma ei saa siit tagasisidet. Ma ei tea kui paljud seda loevad, või kes seda loevad, ma ei tea kui paljud paneksid “meeldib”, ma ei näe reaktsioone, arvamusi, kommentaare. Varasemalt mulle meeldis ka kui ma ei saanud, kuigi nüüd juba vahepeal tahaks: ettepanekuid. Millest ma võiksin rohkem kirjutada, millest rohkem pilte lisada jms. Kui ma seda väga tahtma hakkan, siis edaspidi võib tekkida postituste alla ka võimalus kommentaare lisada. Seniks aga, julgemad, andke jätkuvalt teada Messengeris!