2.-5. august veetsin samas kohas, väga mõnusas väikeses asulas nimega Maniago. Siin on kohaliku omavalitsuse poolt loodud parkla karavanidele, kus võib peatuda lõputult. Itaalias on neid õnneks üsna palju. Kohapeal on olemas ka joogivesi ning auto tühjendamiseks ja täitmiseks vajalik – kõik tasuta. Vist on isegi elekter tasuta, aga minul seda vaja pole. Alla 30 temperatuuride juures ma kliimat ei kasuta, seega on elektri tarbimine suhteliselt väike mille toidavad 4 päikesepaneeli vabalt ära.

Mis ma selle nelja päeva jooksul tegin? Ega ei teinudki väga midagi. Jalutasin asulas ringi mitmes erinevas suunas. Koristasin autot, tühjendasin ja täitsin paake ja kanistreid, uuendasin muusika-mälupulki mida sõites kuulata, lugesin, magasin ja nautisin. Pidasin puhkamisest puhkust. Eelkõige pidasin puhkust muidugi raha kulutamisest.

Pühapäeval oli keskväljakul Vespade kokkutulek. No neid itaalia punnvõrr-rollereid oli ikka päris palju. Kohale oli imetlemiseks toodud ka üks Ferrari.

Veel jalutasin asula endise keskuse juurde, ehk kindluse juurde. Nüüdseks on küll järgi vaid varemed ja territooriumile ei lubatud varinguohu tõttu, aga vaade ülevalt alla Maniagole oli “matkamist” väärt. Miks “matkamist”? Kohale viis küll korralik tee kus võivad ka autod sõita kui selleks on luba, aga tee üles oli üsna järsk, seega oli paras trenn, või “matk” üles kindluse juurde.

Asulas on tänavad “Euroopa” ja “11 september 2001”.

Igapäeva elust:

Sloveenias ja nüüd ka siin Itaalias olen näinud müügil ehtsat kartulisalatit. Nimega “Vene salat”:

Salati kohta kommenteeriks nii, et nagu Eestlased rikuvad ära Itaalia toite, pannes näiteks risoto sisse herneid ja muud jama mis sinna ei kuulu, siis itaallased pole päris hästi hakkama saanud kartulisalati tegemisega. Kusjuures see oli ikkagi üllatavalt hea ja originaalilähedane, aga kasutatud oli väga suuri hapukurgi juppe, mis olid väga tugeva maitsega, ja hapukoore sisse oli segatud mingit imelikku maitseainet. Ei saanudki täpselt aru mis see olla võis. Aga hea oli ikkagi!

Kellele meeldib vedel mesi, siis soovitan siia sooja kliimasse elama tulla. Nimelt on isegi kristalliseerunud mesi läinud uuesti vedelaks. Mesi läks vedelaks tugevalt üle 30 kraadiste päevade juures, aga pole nüüd tagasi tahkeks läinud kui temperatuurid on olnud üle nädala alla 30 kraadi, mõnel hommikul on bussis langenud ka alla 20 kraadi.

Mis on hetkel edasine plaan?

Suures plaanis tahan teha Itaaliale ringi peale, ehk sõita mööda mere äärt Lõuna-Itaalia tippu ja pärast teiselt kaldalt jälle üles. Kindlasti põikan ka mõnes kohas sisemaale, aga seda infot, et kuhu täpsemalt, veel ei kirjuta. Eks plaan võib ka muutuda.

Nüüd väiksemas plaanis, ehk 1-2 nädala lõikes on plaan sõita üles mägedesse, Dolomiitidesse. Eelkõige temperatuuri pärast. Nimelt lubab pühapäevaks sisemaale lausa 40 kraadi sooja. Firenzes täna 34, nädala teises pooles ja uue nädala alguses iga päev 39. Mere ääres on veidi parem, seal on hetkel suurimad päevased prognoosid 32 kraadi juures, mille elaks põhimõtteliselt üle, kui leiaks vilus parkimiskohti. Aga Dolomiitides lubab maksimum temperatuure sinna 25 kraadi juurde ja öösel tugevalt alla 20, seega ideaalsed suvetemperatuurid minu jaoks.

Täna täidan uuesti auto silmini täis, lähen käin pesen pesumajas riided ja voodiriided, siis käin poes ja ostan külmkapi sööki täis. Viskan need Eesti õlled mis seal siiamaani loksunud on, taha pagasnikusse ja panen õunad asemele. Muide ma olen nüüd sellel reisil söönud kindlasti rohkem õunu kui varasemalt terve elu jooksul kokku. Õunu hoian külmkapis. Kuumade ilmadega on külm mahlane õun nii hea vahepala või magustoit peale sööki.

Kui temperatuurid minu jaoks normaliseeruvad, ehk päevased maksimumid on <=30, siis hakkan Lõuna-Itaalia poole liikuma.