Ferragosto on Itaalias üks tähtsamaid pühasid. Tehisaru räägib selle kohta nii: “Ferragosto on Itaalias 15. augustil toimuv püha, mis ühendab vana-rooma lõikusejärgse puhkuse ja katoliku Maarja taevaminemise päeva. Tänapäeval on see eelkõige suve tipupidu, mil kogu maa puhkab, reisib, sööb ja tähistab.” Kohalikud teevad ise nalja, et sellel päeval on ka haiglad kinni. Täna oli siin Marmolada mäe jalamil parklad tavapärasest rohkem autosid täis küll, aga matkaautosid tavapärasest vähem. Ju on turistid mujale läinud. Tõenäoliselt kuna siin hakkab ilm kehvaks minema. Juba eilsest saati lubas, ja on tulnudki, iga päev äikest ja vihma. Õnneks küll hoovihmad, siis jälle päike. Temperatuurimaksimumid hakkavad nüüd alla 20 kraadi jääma, õnneks päike kütab hästi. Siiski plaanin uuel nädalal edasi liikuda.

Enne veel

Eelmistel päevadel suuri matku ei teinud, pigem “uurisin maad” ja võtsin rahulikumalt.

Maantee sildid nii ära kleebitud, et mitte midagi ei näe mis seal kirjas on.

Kolmapäeval käisin linnas. Täitsin ja tühjendasin auto, pesin pesu, varusin sööki ja muud vajalikku. Vaatasin pärast, et palju ma pilte tegin. Ainult pesumaja seintel olevatest juhistest, et tehisaru teksti välja võtaks ja ära tõlgiks. Aga sõit linna ja tagasi oli meeletult ilus! Video klippe ei viitsi teha, soovitan oma silmaga vaatama tulla. Tee kulges läbi mitmete suusakuurortide, mis olid ka praegu, suvel, rahvast täis. Parklad olid autosid ja matkaautosid pungil. Ka suusaliftid töötasid – ju käivad inimesed matkamas ja vaateid nautimas.

Linnast tagasi üles mägedesse jõudes meenutas kartulikrõpsu pakk, et olen tagasi kõrgustesse jõudnud.

Kui selle paki oleks veel õhku visanud, siis oleks küll vist pauk käinud ja kartulikrõpse sadama hakanud.

Mingi päev kõndisin Fedaia järve teise otsa, ja sealt veel veidi edasi. Järve veetase on hetkel vast veerand maksimumist. Päris huvitav oleks tulla seda kohta vaatama veebruaris-märtsis, või kuna iganes siin lume sulamise tippaeg on.

Veetemperatuur oli kõige rohkem 10 kraadi. Nägin 5 inimest, kes ujusid. Jalgupidi vette minnes alguses polnudki külm, aga üsna ruttu ikkagi hakkas.

Päris huvitav oli järve põhjas kõndida:

Mingil põhjusel oli siin ujumine ja paatide niisutamine keelatud. Ei tea kas vee puudumise tõttu või on mingi kolmas põhjus.

Esimene päris matk

Tänasel pidupäeval käisin esimesel tõelisel matkal. Teen siia põhjalikuma ülevaate, et siis edaspidi matkamisest enam nii põhjalikult ei peaks kirjutama.

Kui varem käisin Fedaia järve juurest vaadatuna lõunapoolsetel radadel, siis täna läksin teisele poole. Tahtsin pildil oleva mäe tippu ronida.

Sama mägi (vasakpoolne) veidi teise nurga alt. Pane tähele ka kahe mäe vahele jäävat hoonet:

Tundub, nagu üles viiks suhteliselt otse tee, aga tegelikult oli see kraav, mis uuristatud vee poolt, ning selle konkreetse mäe otsa ei viinud ühtegi rada. Ainus võimalus selle tippu jõuda oleks olnud päris mägironimise varustusega.

Õnneks jäi selle mäe kõrvale, siit poolt vaadatud paremale poole, üsna samale kõrgusele jääv mägi kuhu sai matkata. Pilt tuleb hiljem, kirjutan veel mõned asjad.

Linnas käies ostsin matkakepid. 12€/tk. Pikendatavad – kokku pandult 37cm, maksimum pikkus 130cm. Üles matkates tundus mugav, kui kasutasin 110cm keppe, alla tulles panin maksimumi peale.

Nagu pildilt näha, siis mu matkaauto on seest umbes 130cm kõrge. Kusjuures ma olen oma selja vastu lage ära löönud.

Alustasin matka veidi enne kella 9. Siis oli õues temperatuur juba üle 15 kraadi ja öösel sadanud vihm enam-vähem ära kuivanud. Üsna matka alguses lendas kohale helikopter, võttis külge mingid kotid ning lendas nendega edasi. Piloot oli meeletult osav – tuli suure kiirusega lääne poolt, keeras kopteriga 90 kraadise nurg alla nii, et jalad ja tiivikud olid risti maa suhtes. Maandus väga kiiresti, nagu arvutimängus põnts maha, ühendasid kauba kablaga helikopteriga ja oligi minek, seekord ida suunas.

Tänane matkarada oleks olnud tegelikult tehtav ka ilma matkakeppideta, kusjuures mõnel matkajal polnudki, aga nendega oli nii palju lihtsam, ja julgem. Kindlasti hoidsid ära ka kukkumisi.

Piltidelt muidugi ei saa aru kui järsk on, aga lahtine kiviklibu on samuti üsna kehv kõndimiseks ilma mingi toeta.

Tänase matkamise juures oli hea see, et pea igal ajal sain autol silma peal hoida.

Üks väheseid punaseid täppe on kaugele hästi näha. Alloleval pildil siis üsna pildi vasakus ääres.

Ah jaa. Parkimise kohta ka infot. Kes eelmist postitust on lugenud, siis linnast tulles oli tegelikult koht nr 3 endiselt vaba. Aga kuna eelmisel õhtul oli minu kõrvale väga lähedale parkinud üks matkaauto, siis andsin neile võimaluse seda kohta nautida. Said oma markiisi üles panna ja samamoodi päikeseloojangut nautida. Pealegi tuli välja, minu jaoks, et koht nr 2 ongi parem. Sest kohas nr 3 käis üsna tihti keegi ümber minu auto, et vaatest pilti teha. Siin nr 2 koha peal on hoopis parem olla! Nüüd sain ka auto peaaegu täitsa tasaselt pargitud, seega idüll jätkub.

Jõudes üles soovitud mäe tipu lähedale näitasid siiski mingid nooled ronimise suunda, kuhu ma ka läksin. Kahjuks aga tuli mingil hetkel ikkagi “sein ette”, edasi ronimiseks oleks olnud vaja päris mägironijate varustust. Seega jõudsin umbes 2600m peale, kust on ka allolev pilt tehtud. Pildil hoone, mis oli üleval pool juba ühel pildil.

Siit edasi matkasin lääne suunas. Plaan oli jõuda teisele poole järve, sealt alla tulla, ja siis bussini kõmpida. Mul on väga hea meel, et ma nii tegin, ja et just nii pidi seda rada tegin.

Esiteks sain matkata mäe tippu, mille kõrgus oli soovitud mäe tipu kõrgusega suhteliselt sama, vähemalt silmaga nii tundus, aga mitte päris nii kõrge, see jäi ikkagi veidi madalamale. Seal oli helikopteri maandumiseks tehtud märgistus.

Siin tegin ka endast pildi. Kaamera silm vaatab põhja poole, matkaauto jääb sellest kohast lõuna poole, kaamera taha. Vaade oli peaaegu 360 kraadi, oli tuuline ja jahe, seega panin jope peale.

360 kraadist vaadet varjas mägi, mida vallutasid mägironijad.

Pildilt tundub suur ja lai, aga tegelikult polnud väga. Kui pilti suurendada, siis vertikaalselt pildi keskel ja horisontaalselt ülemise kolmandiku peal on ka näha kahte mägironijat kes parasjagu üles suundusid (oranž täpp paistab).

Kaardile oli märgitud, et selle mäe otsa peaks saama ka kõndida mööda rada, kui läheneda teiselt poolt. No ma siis läksin, aga rada läks järjest järsemaks ja järsemaks. Ühel hetkel oli põlv maas, keha maadligi ja jalge all enam toetuspinda polnud. Mõtlesin, et okei, isegi kui ma üles ära ronin, siis alla ma siit küll ei saa. Seega umbes poole ronimise peal keerasin otsa ringi ja osaliselt libistades tulin alla poole tagasi. Aga enne tegin ka ühe pildi. Nüüd olin ikkagi suhteliselt täpselt samal kõrgusel, kuhu plaanisin jõuda, ehk umbes 2650m kõrgusele.

See mägi, mille tippu ma algselt tahtsin minna, ongi ülevaloleval pildil. Ka see hoone paistab, mida nüüd kolmas kord maininud olen.

Siit edasi aga läks matk allamäge. Otseses mõttes. Oli küll veel paar väiksemat tõusu, aga ei midagi hullu.

Enne päriselt mägedest alla tulemist avanes selline pilt:

Kui mäenuti tagant välja tulin ja seda pilti nägin, siis esimene emotsioon, või pilt, mis silme ette tuli, oli Krabil Metsa kortermaja olmeprügikast peale vihma kui tõugud olid välja roninud sorteerimata prügi söömisest. Nagu ka tõugud olid lambad just liikumises. Aga siis tuli ka kohe vastu see lamba kaka hais, mis oli nii tuttav, seega läks olemine kohe heaks tagasi. Seega pildil need valged täpid on lambad.

Kui olin peaaegu jõudnud ühe suusa- või mägikohviku juurde, mis oli jällegi rahvast üsna täis, hakkas sadama. Kusjuures pilve nagu ei olnudki, aga 5 minuti jooksul tuli päris korralik sahmakas vihma. Mul oli hea meel, et taevataat mind hoidis ja alles siis vihma hakkas kallama, kui olin varju alla jõudnud. See oli selle matka juures pikim paus, mille tegin. Mul oli küll kaasas oma söök, aga kuidagi polnud tahtmist ei süüa ega ka pikemat pausi teha. Mulle meeldis pigem aeg-ajalt, eriti raskematel tõusudel, teha 10-30sek pause, ja siis jätkata.

Ülevalolev pilt on tehtud siis, kui kohviku juurest juba ära läksin. Siit edasi oli nüüd üsna pikk ja tüütu tee alla. Käänuline auto tee, kusjuures üsna järsk. Talvel tõenäoliselt suusarada. Mul on hea meel, et matka just seda pidi tegin. Siit üles vantsida oleks olnud ikka väga tüütu. Alla minna polnud enam väga vahet, nagunii oli surma-väsimus peal, vahet pole kust alla minna. Okei, nii hull ikka tegelikult polnud, aga tüütu ja igav ikka.

Viimane pilt matkal oli Fedaia järvest. Sellest kohast oli matkabussini vaja kõndida umbes 40m alla poole, siis umbes 3km otse, ja siis 50m üles poole.

Kogu matka jooksul sai kõnnitud üle 22 000 sammu, maksimum ja miinimum kõrguste vahe jäi sinna 600m juurde, aega läks veidi üle 5h. Ära jõin 1,5L vett (kaasas oli 2L) ja ütlesin sõna “Buongiorno” umbes 100 korda. Enamus matkajaid olid väga viisakad ja toredad!

Nüüd ma pole enam algaja matkaja! Nüüd olen LEVEL 2!