Eile õhtul jõudsin Abruzzo maakonda, öö veetsin asulas nimega Roseto degli Abruzzi, kus leidsin parkimiskoha merest vaid mõne sammu kaugusel. Suurel, enamasti muruga kaetud parklas, oli öömajale jäänud veel mitu matkaautot. Päevasel ajal pargivad kohalikud siin oma autosid, et rannas käia.

Käisin veel eelmisel õhtul rannas jalutamas, siin oli jälle liivane rand, kivisid oli väga vähe.

Tänase hommiku alustasin varakult – läksin päikesetõusu vaatama.

Ma ei mäleta, et oleks kunagi päikesetõusu kuskil spetsiaalselt vaatamas käinud. See oli kuidagi erilisem kui ma arvasin. Kui päike nähtavale hakkas ilmuma, siis esimesed hästi valged kiired mis paistma hakkasid, olid kuidagi kummalised, aga heas mõttes. Suursugused, aukartust äratavad. Ja kui kiiresti päike üles tuli, vau. Vähem kui minutiga oli terve päike, mis tundus kuidagi nii suur, täielikult nähtav.

Rannas, minust kaugemal kummalgi pool oli vaid paar inimest. Aga tänaval juba elu käis. Mõni pani õiget prügikasti teeäärde, paljud sõitsid ja kõndisid juba tööle, mõni tegi hommikujooksu, mõni ilukõndi, mõni jalutas koera.

Peale päikeseloojangut sõitsin mööda mere äärt edasi lõuna suunas ning jõudsin Pescara linna.

Ega mulle sellised suuremad linnad väga ei meeldi. Isegi rannapuhkuseks soovitan pigem väikeseid asulaid, sest kuigi need Itaalia mõistes pole võibolla linnad, siis meie jaoks ikkagi tunduvad linnadena, kuna olemas on kõik vajalik: hotellid, restoranid, poed, taksod, rannas vajalikud teenused. Näiteks Rimini linna kohta olen lugenud, et inimesed on seal ennast lausa väga halvasti, ebaturvaliselt, tundnud. Väiksemates kohtades aga, nagu ka eelmises peatuspaigas, oli väga turvaline: ühel autol olid aknad terveks päevaks pärani jäetud – selle auto omanik oli üks viimaseid kes lahkus. Rannas jätsid inimesed oma asjad vabalt liivale ja olid ise ujumas.

Olen viimasel ajal teinud nii, et kui kuhugi suuremasse linna lähen, siis küsin tehisarult mida seal vaatamas käia. Olen juba ette andnud, et tooks välja unikaalsed kohad, mida mujal ei leia. Või kui näiteks on millegi poolest väga eriline kindlus, siis võib ka linna kindluse välja tuua. Pescara kohta soovitas kõigepealt silda nimega Ponte del Mare mis on kaasaegne jalakäijate ja ratturite sild. See on ühtaegu nii arhitektuurne vaatamisväärsus kui ka vaateplatvorm. Õhtuti valgustatuna on see üks Pescara sümboleid. Häid pilte sillast endast ei saanud, kuna kummaldi pool kaldas toimusid ehitustööd, seega polnud headele kohtadele juurdepääsu ning lisaks oli püsti üks kraana.

Aga vaated ülevalt nii sillast kui ka sillalt olid kenad!

Teiseks soovitas tehisaru käia Abruzzo piirkonda tutvustavas muuseumis. Tehisaru tekst “Museo delle Genti d’Abruzzo – ainulaadne muuseum, mis räägib Abruzzo piirkonna inimeste igapäevaelust, kommetest ja käsitöödest läbi sajandite. Seda tüüpi kogumikku mujalt ei leia.”.

Muuseumist leidis kõike alustades kiviaja kirvestest kuni tänapäeva eheteni välja.

Erinevate aegade põllutööde ja kalastusega seonduvat, riideid, raudrüüsid ja mida kõike veel.

Mulle väga meeldisid igapäeva elu tutvustavad maketid – need olid hästi detailsed ja andsid hea ülevaate endistest aegadest, mis olid kuidagi nii tuttavad – näiteks viljavõtmine ja viljapeks, külaelu – sarnased Eesti kultuurile. Mis aga oli minu jaoks imestama panev uus teadmine, oli see, loomad (kanad, lambad, kitsed, lehmad, sead) elasid inimestega sama katuse all. Üsna levinud oli, et loomad elasid majades esimesel korrusel ning inimeste eluruumid jäid kõrgematele korrustele.

Alloleval pildil olid ka taustal nähtav küla maketi osa, mitte pilt seinal.

Veel üks äge avastus oli, et Itaalias olid vankritel pidurid. Kas meil ka olid? Ei tule kuidagi silme ette. Igatahes kui olid, siis kindlasti mitte nii suured kui siin Itaalias, et mägedes ellu jääda. Vankri all oli hoob millele vajutades pidur rakendus. Tõenäoliselt oli selleks mingi lisa toigas mille abil hoovale vajutati.

Üks pilt veel muuseumist:

Pescara linnas oli infotahvel mis näitas erinevat infot. Muuseas ka temperatuuri, ning sellele oli lisatud ka niiskuse protsent õhus. Itaalias on niiskuse tase peaaegu koguaeg kõrge. Näiteks olen lugenud, ja ka näinud, et majad lähevad tihti hallitama, kuna pole piisavalt head ventilatsiooni. Et kui on soov siia maja või korter osta, siis seda kindlasti jälgida! Poode, restorane, hotelle ja muid ruume kuhu olen sattunud – olen tihti näinud hoonetes kuidas on osa krohvi maha tulnud või kuskil nurgas või akna ääres on hallitus. Pilt tehtud hommikul kell 9.12.

Üks “igapäevane pilt” ka. Käies ühes kaubanduskeskuses toiduvarusid täiendamas nägin, et toimus “pime müük”. Kastides olid Amazoni logodega pruunid pakid, mida võisid minna ja osta nii palju kui soovisid. Paki hind sõltus selle raskusest, 1 gramm = 3 euro senti, seega väiksema kergema paki oleks saanud seal võibolla 10€ eest. Reklaamist lugesin ühe ilusa lause mis kõlas umbes nii: “Võid saada kallist elektroonikat marginaalse rahasumma eest”. Pakkide sisu oli täiesti teadmata. Seal võis olla niidirullidest kuni tõesti elektroonikani välja. Kiusatus isegi oli minna osta üks pakk, aga mõistus võttis üle: kogu see trall + kohapeal olevad 4 töötajat tahavad kõik raha saada, omanik kasumit jne – tõenäosus saada midagi head on üsna väike, pigem on tegemist ikkagi elamuse müümisega.

Tahtsin enne mitmes kohas seda öelda, aga ütlen siin lõpus kokkuvõtvalt. Piltidelt pole mitte miski nii ilus kui kohapeal oma silmadega vaadata. Päikesetõusul päikese suurus, või muuseumis maketid, või linnatänavad – neid peab ise oma silmaga nägema, oma ninaga nuusutama, oma kõrvaga kuulama, omal nahal tundma, oma keelega maitsma ja seda kõike ise tunnetama!

Hääd!