Täna tegin teoks ühe ammuse unistuse – külastasin asulat nimega Alatri. Enne aga vahelejäävatest päevadest paar sõna ja pilti.

Peale Pescara linna külastamist idarannikul võtsin suuna sisemaale. Kõigepealt peatusin pisikeses külas nimega Bussi sul Tirino. Kõlab veits nagu solvang Eesti keeles. Peatusin siin kaks ööd, matkaautost kõndisin maksimaalselt 50 meetri kaugusele selle aja jooksul, kuna kõik vajalik oli olemas. Isegi veekraan oli autost 5m kaugusel. Ideaalne peatumispaik matkaautodele, nii tänulik Bussi sul Tirino omavalitsusele! Siin olid isegi paremad tingimused kui keskmises tasulises karavaniparklas: iga matkaauto jaoks oma ala, naaber 10m kaugusel. Puhas joogivesi oli tasuta ning elekter (kui kasutasid) 2€ 8h! Platsil kasvasid suured puud mis andsid peaaegu terve päev varju. Lihtsalt super!

Võtsin isegi salaja natuke päikest seljale. Muide mu jalatallad, mis ka päikest said, ajavad nüüd nahka. Bussi taga oli hekk ja selle taga maantee. Paremale poole jäi ühesuunaline tee sellest parklast välja, liiklus praktiliselt puudus ning vasaku külje blokeerisin uksega. Mitte, et peesitamine kuidagi ebaseaduslik oleks olnud. Tahtsin lihtsalt privaatsust.

Järgmine peatus oli asulas nimega Castelliri. Jälle üks meeletult ilus väike asula Itaalia keskel kus võrratud vaated. Tahtsin vaadata verekuud, siin Itaalias oli see tänu asukohale isegi veidi paremini näha kui Eestis, aga minu asukohas oli kahjuks pilves, seega mina ei näinud midagi. Aga vaated ise olid megad! Eriti siis, kui pimedaks läks.

Ida-kagu suund kell 19.30, ehk siis kui kuu tõusma pidi hakkama. Kahjuks oli pilvine, ja järjest pilvisemaks läks. Vasakul pool tundus, et tuli lausa vihma.

Lääne suunas oli taevas selge..

Muide sellesse kohta oli tulnud ka üks fotograaf üsna korraliku aparaadiga, kahjuks jäi ka tema ilma verekuu piltideta. Vaade lõuna suunas:

Vahepeal jäi teele mingi äge koht. Sisse ei läinud, infot ei uurinud. Tegin vaid pildi, kuna sattusin just seal peatust tegema:

Alatri

Olen juba palju aastaid tahtnud tulla siia asulasse, nüüd lõpuks jõudsin pärale. Ja kusjuures mitte nime pärast! Ma sain asula nime teada alles hiljem. Aastaid tagasi nägin mingit saadet (ei mäleta mis saade oli) kus tutvustati akropoli, ja mulle see väga meeldis mitmel põhjusel. Akropol ehitati tõenäoliselt 4.-3. sajand eKr, erinevatel andmetel isegi veel varem, aga vahet pole, igatahes tugevalt üle 2000 aasta tagasi. Üks asi mis teeb akropoli väga eriliseks on selle kuju, mis on imelikult omapärane ja pole seotud maastiku iseloomuga. Joonis akropolist, müürid on kujutatud paksu joonega:

Ühe teooria kohaselt on müüride kuju tehtud kaksikute tähemärgi järgi, ehk tähistaevas kaksikute tähemärgi tähtede asetuse kuju järgi kui seda vaadelda suvisel pööripäeval, aga peegelpildis. Mina olen kaksikute tähemärgis sündinud. Alloleval pildil on kujutatud kaksikute tähemärgi tähti taevas.

Teiseks, ja veelgi olulisemaks põhjuseks oli näha oma silmaga neid kiviplokke millega müürid ehitati. Egiptuse püramiidide juures ma pole käinud, seal olevat veelgi suuremad kiviplokid, aga ka need olid üle mõistuse suured.

Müürid ehitati ilma seguta mis kive paigal hoiaks. Kivid tahuti välja selle sama mäe seest, kuhu akropol on ehitatud, ehk siis mägi millel akropol asub, oli enne ehitust veel kõrgem. Kivid tahuti välja väga täpselt nii, et need sobituksid all ja kõrval oleva kiviga täpselt kokku. Ümber müüri jalutades oli lausa põnev neid kive vaadata.

Kui mitte kõige suurem ja raskem kivi mis siin leidus, siis üks suurimaid, asus ühe sissepääsu kohal. Arhitraav, kaalub hinnanguliselt 27 tonni.

Olgugi, et kivid raiuti kõrgemalt kui nende praegune asukoht, siis on ikkagi hämmastav mõelda, et mis kuradi moodi need kivid küll nii täpselt paika saadi üle 2000 aasta tagasi ilma tänapäevase tehnoloogiata.

Akropoli sees oli kirik. Sain jälle üksinda olemist nautida.

No ja need vaated ülevalt! Paar kehva pilti:

Akropoliga on seotud veel erinevaid uskumusi ja traditsioone, leitud põnevaid asju ja alasid mis viitavad näiteks Vana-Egiptusele, aga neid võite juba ise uurida kui suurem huvi tekkis.

Lisaks Akropolile jalutasin ka linnas ringi. Muide siia linna ma broneerisin korteri aasta alguses, kui lennukiga Itaalias käisin, oma juhiloa maha unustasin, rendiautot ei saanud ja kogu mu plaan untsu läks ja siia tulle ei saanudki. Korter oleks jäänud siit mõni meeter vasakule:

Kuigi akropolist veidi eemal, siis ka osa linnast on kividele ehitatud:

Järgmise paari päeva jooksul käin veel läbi need kohad kus ma plaanisin juba aasta alguses käia. Muide siis oli suurem plaan käia ja tutvuda kuidas on matkaautode elu Itaalias korraldatud: vaadata kus asuvad ja millised näevad välja matkaautode parklad ja nendes olevad teenused. Aga kuna mu juhiluba jäi maha ja plaan nurjus, siis õppisin käigupealt. Tegelikult on mega lihtne, ka tasuta kohti on palju, eriti just siin Itaalias! Seega kui lähed esimest korda matkaautoga reisima, siis mine julgelt! Isegi kui hätta jääd, siis alati keegi aitab – isegi kui keelt ei oska! Mina aitasin umbes nädal tagasi ühed itaallased oma karavani sisse. Neil jäid “chiavi” (ainuke sõna mis ma jutust aru sain), ehk võtmed matkaautosse sisse. Tänu minu kaasasolevatele tööriistadele sai üks osaline autosse ronitud ja ukse seestpoolt lahti tehtud.

Hääd!